Kunstioksjonid

Eesti 1980.-1990. aastate ühe esikunstniku parimasse loomeaega kuuluv sümbolistlik teos räägib meile võimsate kujundite keeles mitu lugu. Esmalt teostab Kokamägi oivalise aktimaali sensuaalsest, eneseteadlikust naisest, kes omal moel kannab endas kunstniku alter ego. Teisalt on tegu sümboolse, kõiki kaitsva maaemaga, kes seisab keset punaselt maalitud, põlenud, kuivanud maad ning on justkui palves pööranud pilgu taevasse, tuues oma väega peagi välja oodatud vihmasaju. Omamoodi tähenduslik on valge kuusirbi perfektselt ümarat joont kordav must sirp naise käes – juba neoliitikumist pärit iidne lõikeriist, teatud kultuurides ka mehelikkuse sümbol. 

Enamus Kokamäe selle perioodi suurtest maalidest kuulub kunstimuuseumite kollektsiooni, sealhulgas käesoleva maaliga sama kompositsiooni esindav “Kuldkoda. Palve põllu eest”, 1987 (TKM). Kunstiteadlane Boris Bernstein on neist suuremõõtmelistest teostest kirjutanud oma 19 esseest koosnevates memuaarides: “…mitmeosalises sarjas on nii ajastule vastu kajavat paatost kui ka müütiliste aegade tervikliku maailmataju tabamist. Esiplaanil on tugev, arhetüüpne naistegelane oma müütilises aegruumis, ühtaegu ema, kodu ja maa kaitsjanna, arbuja ja loitsija. Kõik nende maalide naised on kujutatud aktidena, nende kehad on modelleeritud väga heledate värviliste varjudega, mis veidike meenutab Olev Subbi käsitluslaadi. Taustad on seevastu jäetud ebamääraseks, kuid mõjuvad eelkõige intensiivsete värvidega: purpurpunane, roheline, must, leekivkollane. Mõned hoolikalt välja maalitud detailid – reha, vikat, sirp, aerud, paat, mõõk – viitavad muistsetele aegadele ja oludele. Pildikangelannades võib täheldada tugevat erootilist veetlust ja eneseteadlikkust, kuid nende alastus on uhke ja ülendav” (B. Bernstein “Vana kaev”, Atlex, 2009). 

“Põud” on Epp Maria Kokamäe 1987. aastal valminud eepiliste mõõtmetega (264 x 370 cm) maali täiendatud versioon, millel maapind on eelmisega võrreldes elavam ning intensiivsema värvikäsitlusega. 

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm