Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuendil. 1961-64.
All vasakul: Haamer

2014. aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud näitusel “Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades” oli teiste seas väljas ka Eerik Haameri (1908-1994) täppivas laadis abstraktne kompositsioon “Merepõhi” (1964, EKM), mille hüpnotiseerivalt sügavad toonid tõid vaatajani võimsa looduselamuse. 1960. aastate alguses sissejuhatuse saanud merepõhjade sari kandis endas muljeid mere mitmekesisest floorast ja faunast ning just sellest sai alguse poolabstraktne kujutlusviis, mille kunstnik kandis hiljem edasi ka teistele loodusmotiividele –  lilled, sammal, mererand, õunapuud. 

“See, mida tajub Haameri pilte vaadates, on loodusekogemuse äratundmiselamus, otsekui avaksid vee all ujudes silmad või pistaksid pea tihnikusse ja avaneb põnev, lähivaate tõttu peaaegu ebareaalseks muutunud maailm.” kirjutab Reeli Kõiv näitusega “Eerik Haamer. Kahel pool merd” kaasnenud monograafias (lk 203, TKM, EKM, 2008). 

Just sama emotsiooni pakub haaravalt kaasakiskuv “Merepõhi”, kus kunstnik jõuab nähtud motiivi vormiloomes peaaegu abstraktse tinglikkuseni. Värviküllase koloristi üks parimaid näiteid pakub lõputut avastamisruumi – leiame teoselt nii sooja punakas-pruuni, pea läbipaistvalt kirka valge kui sügava mererohelise. Haamer ei lähtu siin konkreetse motiivi täpsest edasi andmisest, vaid annab edasi vee liikumisel tekkivat vaatepilti. Läbi üksteisesse sulavate toonide tajume vaikselt hõljuvaid vetikaid, mis paitavad siledaks lihvitud kive ning liivast pehmet pinnast. Pea märkamatult on lisaks taimedele kohal ka kalad, kelle olemasolust annavad märku elavalt üles kerkivad õhumullikesed. 

Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand