Kunstioksjonid

Eduard Wiiralt (1898-1954) astus Pallasesse 1919, kus alustas õppimist skulptuuri erialal. 1922 jätkas kunstnik õppimist Dresdeni Kujutavate Kunstide akadeemias, kus puutus tõsisemalt kokku mitmete erinevate graafikatehnikatega. Tema kogemuse ja andekuse tõttu võeti ta kohe peale Pallase lõpetamist kooli tööle graafiliste tehnikate õpetajana.

Tema Pariisi perioodide vahele mahtus ka Maroko periood (1938-1939), mis kunstiajaloolaste sõnul andis Wiiraltile uut energiat ning võimaldas luua teoseid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust.

Aafrikasse sõitmiseks sai Wiiralt inspiratsiooni mitmelt poolt, küll nii Ants Laikmaa Tuneesia reisist, Friedebert Tuglase Tuneesia, Alžeeria ja Maroko reisist kui ka vestlustest teiste kultuuritegelastega. Nii näiteks laskis Wiiralt endale 1938. aastal saata Tuglase “Maroko”-raamatu ning innustatuna kõigest eelnevast asuski 1938. aasta juulis teele.

Casablancasse kohalejõudmise kuupäeva märkis Wiiralt tähenduslikuna ära just käesoleva “Noore araablase” teose ülaserva ning samal ajal tehtud joonistuste järgi lõpetas selle sametsilmse araabia poisi portree 1940. aastal Eestis. Kuna Wiiraltile oli oluline võimalikult ehedalt ja detailselt anda edasi Marokos elavate eri rahvuste eripära, siis pööras ta lisaks portreteeritavate olemusele tähelepanu ka nende riietusele, milleks käesoleval portreel on poisi kaunistatud müts.