Kunstioksjonid

Eduard Wiiralt (1898-1954) astus Pallasesse 1919, kus alustas õppimist skulptuuri erialal. 1922 jätkas kunstnik õppimist Dresdeni Kujutavate Kunstide akadeemias, kus puutus tõsisemalt kokku mitmete erinevate graafikatehnikatega. Tema kogemuse ja andekuse tõttu võeti ta kohe peale Pallase lõpetamist kooli tööle graafiliste tehnikate õpetajana. Tema Pariisi perioodide vahele mahtus ka Maroko periood (1938-1939) mis kunstiajaloolaste sõnul andis Wiiraltile uut energiat ning võimaldas luua teoseid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust.  Tema toonases elukohas Marrakeši vanalinnas, aadressil 61 Rue Ksour avas Ene Ergma 2010. aastal ka kunstnikule pühendatud mälestustahvli, millele on tekst kirjutatud nii eesti, prantsuse kui araabia keeles.

Marrakeš võlus Wiiraltit koheselt ning kuigi ta oli tulnud sooja kliimasse eelkõige tervist parandama, inspireeris eksootiline loodus ja kultuur kunstnikku kohe tööle asuma. Just sel perioodil ja kohe selle järgselt valmisid mitmed tema tuntud teosed loomadest, loodusest ja inimestest, sh “Berberi tüdruk kaameliga”, “Berberi poiss” ja “Marrakeši linnamüür”.

Kuum kliima oli ofordilaki kasutamisel parajaks väljakutseks ning seetõttu valmis “Marrakeši linnamüür” osade kaupa. Vaevarikkast tööst hoolimata oli Wiiraltile tähtis see teos lõpetada ning selle õrn teostus annab meisterlikult edasi lõunamaa erksa ja põletava päikselõõsa, vihma järgi januneva maa ning vaikselt tegutsevate elanike olemuse.