Kunstioksjonid

1935. aastal ilmus Eduard Wiiralti (1898-1954) portreedesse lummav salapära. Kui varem oli ta julgelt oma portreteeritavate salamaailma lahti kiskunud („Põrgu“, „Kabaree“ jt.) ning neid häbenemata kogu oma aususes ja tooreimates ihades presenteerinud, siis nüüd avastab ta peidetud sisemaailmade võlu. Eriti hästi võib seda näha lastest valminud portreedes, mida Wiiralt sel ajal sagedasti kujutada armastas.

Nii pole ka Wiiralti „Claude“ pelgalt portree pruntis huulte ja pärani silmadega rõõmsast poisist nimega Claude Leroy, vaid sisenemine lapse sisemaailma, mis on tunduvalt sügavam ja isiklikum kui ühekordselt tabatud pilk. See on hetk, mis jäi hinge väreledes seisma, kui päeva esimene päiksekiir tolmukübeme õrnusega paksu kardina tagant esimest korda välja astus, pehmete kiisukäppadega millimeeter haaval mängukannini jõudis ning lõpuks kogu toa säravvalgeks lõi, et uus põnev päev saaks jälle alata. See on sooja vihma tippiv paitus, mida silmad kinni ning paljad jalad vees oma nahal tahtsid tunda, aga ema sind miskipärast kibekiirelt kättpidi tuppa tiris… See on elu, mis on teispool silmapeeglit.