Kunstioksjonid

Eduard Wiiralti (1898-1954) 125. juubeliaasta puhul on au esitleda harva esinevat “Berberi poissi”, mis valmis kunstniku Maroko reisil (1938-1939). Kunstiajaloolaste sõnul andis just see periood Wiiraltile uut energiat ning võimaldas luua teoseid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust. 

Wiiralt võttis aega, et oma modellidega tuttavaks saada, teda huvitas nende loo edasi rääkimine – kõik see, mis jääb alles, kui kaotame välise müra. Seetõttu on ka käesoleva teose peategelasel rõivad edasi antud rõhutatult lihtsa joonega, taust jäetud aga hoopiski tühjaks. Mai Levin kirjutab: “Varemgi arvestas Wiiralt paberipinna väljendusliku mõjuga, ka paberisordiga, kuid 1930. aastate keskpaigast alates muutub see eriti märgatavaks.” (Tallinn, lk 75). 

Nii lükkab Wiiralt kõrvale kõik tühise ja keskendub segamatult ilmekale näole ning veidi kohmetult kokku seotud sõrmedele. Eesti esigraafiku oskus tuua modell vaatajale nii lähedale, tekitada tunne, et me kõik olime ise seal, lõõskava lõunamaa päikese all, on hämmastav. Just läbi Wiiralti teoste kangastub Marokost rääkides eestlase silme ette täpselt selline poiss, neiu või kaamel nagu tema seda 1938. aastal kujutas.