Kunstioksjonid

Edgar Valteri (1929-2006) fantaasiamaailm jäi fantaasiaks vaid teistele. Kunstniku enda jaoks oli kõik see olemas, eksisteeris, liikus ja hingas ka tegelikkuses. Tegelikkuses, mis kandus läbi tema ideede ja käe lõuendile, võttis sisse oma koha ning uue loo hammasrattad hakkasidki keerlema.

Ajaveskiga linnas liikus kõik omasoodu – majad vahetasid kohti siis, kui tundsid selleks soovi, torukübaraga mehed vurasid ringi, et linnarahvale eriti toredaid uudiseid kõva häälega kuulutada ning loomade ülesandeks oli silitada katuseid. Kõrgete külaliste saabudes tõmbas salajane käsi kangi ja ajaveski võttis hoo maha, et tulijate jaoks tõeliselt aega võtta – nii nagu tegi seda Valter oma metsade keskele peidetud Võrumaa talus, kus inspiratsioon tema lugudele tõeliselt lahti läks.