Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuendil. 1960ndad.
All paremal: NINEMAE
Pöördel: Höstgöra på skåne – åkrar

Boris Ninemäe (1925-1991) iga teos on kui väike novell, mida ta pastoosselt, värvi ja vormi kaudu meile pajatab. Mõnikord on need vaiksed ja intiimsed, teinekord värvikamad ja reljeefsed. Nende hulgas on nii otseütlevaid kui mõistatusi pakkuvaid. 

Käesoleva suureformaadilise teosega tundub esmapilgul kõik selge olevat. Kunstnik viib meid päikeselisse sügispäeva, kus grupp inimesi on põllul töötamas. Kuid kes need inimesed seal põllul on? Kas  üldistus maatööst, sest Ninemäe kunstnikukäekirjale omaselt puuduvad neil inimestel selged näojooned? Kuid samas on ta pidanud oluliseks nende geograafilist asukohta pealkirjas rõhutada. Ja mis tööd nad teevad? Sest korvid on ju tühjad ja mullavaod tasased. Punase pearätiga naise käes on kartulivõtukonks, aga saaki me ei näe. On see kartulivõtt või hoopis järelnoppimine? 

Viimane viib mõtted ajas ja ruumis veelgi kaugemale – 19. sajandi Põhja-Prantsusmaale, väikesesse Barbizoni külla, kus oma kodukoha talupoegi maalis Jean-Francois Millet. Kas Ninemäe ja Millet ei maali mitte neid samu inimesi? Sest ka Millet ühel kuulsamail teosel „Viljapeade korjajad“ (1857) näeme taluinimesi ebamäärase suurusega põllult pea olematut saaki korjamas. Eestlase ja prantslase tegelased on sarnased ka kehakeele ja riietuse poolest – olgugi, et ajaliselt lahutab neid sada aastat ja rohkemgi. Kas kunstnikud poetiseerivad siin argielu või näitavad eksistentsiaalsete probleemide olemasolu? Ambivalentsetest küsimustest hoolimata aitavad Ninemäe „novellid“ supermarketite, maatööst ja -elust võõrdumise ajastul hoida meeles oma juuri, esivanemate unistusi ning kohalolu – olenemata ajast, geograafilisest asukohast või päritolust.

Tekst: Regina Mets