August Jansen “Narva Hermanni kindlus”
KEVADOKSJON 2021
Õli lõuendil. 1934.
All paremal: A. Jansen
| Mõõdud | 75 x 69 cm |
|---|---|
| Alghind | 10 800 EUR |
| Pakkumisi | 60 |
|---|---|
| Haamrihind | 25 00 EUR |
Üks meie elujaatavamaid kunstnikke, Pärnumaal sündinud August Jansen (1881 – 1957) kolis koos emaga juba 5-aastaselt Narva, kus möödus enamus tema nooruspõlvest. Peale Stieglitzi kunstikooli Narva filiaalist esialgse kunstihariduse saamist asus andekas poiss õppima Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kooli, mille lõpetas hõbeaurahaga. 1905 astus Jansen Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Enne selle lõpetamist maali erialal 1913 jõudis Jansen olla ka joonistusõpetajaks Herbert Lukile, kellega koos tehti maalimisretki üle Eestimaa.
August Jansen mängis aktiivset rolli eesti kunsti edendamise loos ning kutsus muuhulgas 1919. aastal koos Anton Starkopfiga kokku eesti kunstnike I kongressi. Lisaks reisis kunstnik aktiivselt kogu Euroopas, tehes pikema reisi Itaaliasse ning kaks reisi Hispaaniasse.
Koos kaaskunstnike Karl Burmani ning Peet Areniga lõi ta 1925. aastal Kadrioru parki, Peetri maja vastu kunstnike ateljee. Samal perioodil määrati talle arvukalt olulisi tellimustöid monumentaalmaalidele, muuhulgas Toompea lossile. Õnnetuseks langes kunstnike ateljee 1941. aastal aga süütamise ohvriks. Tules hävis arvatavalt u 200 Janseni teost, sh ülalmainitud, valdavalt Hispaania ja Itaalia reisidel valminud teosed ning muidu viljaka kunstniku maalid muutusid tol hetkel automaatselt haruldasteks.
Oksjonil olev teos “Narva Hermanni kindlus” oli selleks hetkeks juba aga õnneks leidnud tee erakoguja kätesse. Jansenile omaselt hele ja värvirõõmus vaade Hermanni kindlusele ja Aleksandri kirikule taamal on fikseeritud 1975. aasta Ajas Kruusi monograafias A. Jansenist, maal nr 20.
Teosel efektselt särava päikesevalguse kullas kõrguv majesteetlik kindlus oma punase tipuga torniga on võimas ja ehe ood Janseni südames elanud linnale. Vaatamata sellele, et 1934. aastal oli Jansen juba küpses keskeas, kannab teos endas nooruslikkust ja romantikat. Kunstnik on justkui üritanud endale tõestada, et tema võimetel valguse, varjude ning värvidega mängida ei ole piire ning on maali pannud kogu oma siira vaimustuse motiivi vastu.