Eesti kunsti oksjonid

August Eduard Albo oli Saaremaa juurtega, 1893. aastal Suurupi tuletorni all suures peres sündinud Eesti maalikunstnik, kelle looming on Ameerika Ühendriikidest lõpuks kodumaale tagasi jõudnud. Albo näol on tegemist vägagi mitmekülgse loojaga, kelle kunstilised saavutused ei piirdunud pelgalt ühe kunstižanri juurde jäämisega. Teda on iseloomustatud kui rahutut hinge, kes tundis huvi mitmete kaunite kunstide vastu – kaasa arvatud ballett ja viiulimäng. Ta maalis realistlikke, eriti detailseid maastikke, natüürmorte, olustikke, kuid oli ka heal tasemel skulptor ning Eestis Gori kõrval teine hinnatuim karikaturist.

Aastatel 1912-1916 õppis ta Stieglitzi Kunstikoolis ja 1916. aasta algusest -1917 keskpaigani Peterburi Kunstiakadeemias. Tema kõrgest kunstitasemest annab aimu ka fakt, et enne Oktoobrirevolutsiooni tellisid Albolt töid ka Nikolai II õukondlased. Aastal 1918 naaseb ta Tallinnasse, kus on 1920. aastani Tallinna Kaubanduskoolis kunstiõpetajaks. 1922. aastaks oli Eestimaa jäänud aga tema otsiva natuuri jaoks kitsaks ning ta emigreerus Saksamaale – Berliini. Nagu paljudele Eestimaa kunstnikkonna liikmetele, sai sellest alguse ka Albo elu kirevaim ja värviküllaseim, kuid eestlastele senitundmatum pool.

1922-1951 elas ja maalis Albo Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ning Suurbritannias. Olles ka kutseline viiuldaja ja balletitantsija, pani Albo Pariisis rõhku teatri- ning tantsustseenide maalimisele. Kuna ta oli ka osav skulptor, siis lisaelatist teenis ta Pariisis mitmete hauamonumentide loomisest saadud honoraridest. Pariisis haigestus kunstnik paljudele teistelegi kunstnikele osaks saanud tuberkuloosi, mis saatis teda kogu elu ning sai talle lõpuks ka saatuslikuks. Prantsusmaalt liikus Albo edasi Hispaaniasse ja sealt pikemaks ajaks Suurbritanniasse. Inglismaal töötas ta peamiselt teatri dekoraatori ja muralistina

1952. aastal suundus August Albo aga Ameerika Ühendriikidesse. Teada on, et 1953. aastast jäi ta paikseks New Yorki elanikuks, kus tema looming leidis lõpuks tunnustuse ning suure populaarsuse. Selles kõiges mängis rolli ka juhus. 1953. aastal New Yorkis olles tutvus ta kohaliku suurärimehe ning kunstikollektsionääri Donald Bonnist Cordiga, kelle ettevõte Donald Art Company oli tolleks hetkeks vaieldamatult üks suurimaid kunstireprode trükkijaid Ühendriikides. Umbes sellel ajal pandi alus ka Ameerikast alguse saanud nii-öelda postrite subkultuurile, kus, sõltumata inimeste majanduslikust seisust, said endale kuulsa kunstiteose koopiaid lubada peaaegu kõik.

Meile teadaolevalt trükkis Donald Bonnist Cord väga paljud postrid tema erakogusse kuuluvatest töödest, et vältida tulevasi autoriõigustega seotud võimalikke komplikatsioone. Tähelepanuväärne on aga fakt, et August Albo loomingust sai Donald Art Company jaoks absoluutseks müügihitiks ikooniline teos ”Free as a Wind”, mille müügi- ja trükiarvud küündisid sadadesse tuhandetesse ja mille kordustrükke tehti aastakümnete jooksul üha edasi. Kunstniku reprod said Donald Art Company kaudu nii populaarseks, et Albo pidi võtma juurde pseudonüümid Rod Palmer, Edward Thomas ja A. Curtis, et hoida ettevõtte kõrget reprotaset, kuid samas laiendada kunstnike nimekirja müügikataloogis. 1962. aasta Donald Art Company originaalkataloogist näeme, et tema teoste reproduktsioone müüdi selliste autorite kõrval nagu Henri Matisse, Vincent van Gogh, Paul Cezanne jpt. Albo teoste omaaegseid originaalreproduktsioone leiame müügist ka täna – üle terve maailma. 1963. aastal suri August Eduard Albo tuberkuloosist tingitud kopsuvähki ning ta maeti New Yorki lähistele, Kensico kalmistule. Eelnevalt mainitud pärand jõudis tagasi Eestisse Donald Bonnist Cordi lapselapse, Vivien Bonnist Cordi erakogust.

Albo teose ”Strauss Waltz'” puhul on tegemist autori ühe kuulsaima maaliga tema tantsustseenide sarjast. Antud maal valiti tollase plaadifirma Vox Productionsi poolt nende väljaantava “50 Great Moments of Music, Album no. 1” LP heliplaadi ümbrisele. Johann Strauss vanema, Johann Strauss noorema ja tema vendade valsid on läbi aegade olnud ülipopulaarsed ning seda oli ka 1950-ndatel aastatel USA-s Donald Art Collectioni poolt suures tiraažis reprodutseeritud Albo maal. Balletitantsijast kunstniku laadile sobis süžee ideaalselt – ballistseen 19. sajandi uusrokokoosaalis, andes edasi ideaalse vaate ühe ajastu glamuurist. Nii on käesoleva teose puhul tegu ajaloolise maaliga, millega kaasneb ka oluline osa eesti maalikunsti ajalugu maailmaareenil ning millega Albo kirjutab end tagasi eesti kunstilukku.