Eesti kunsti oksjonid

Tempera, guašš papil. 1930ndad.
All vasakul: A. Jegorov

Realistliku maastikumaali tuntumaid meistreid Andrei Jegorov (1878-1954) armastas eriti maalida Eestimaa talviseid vaateid, mis aga “ei piirdu kaugeltki aastaaja väliste ilmingute fikseerimisega, vaid annavad edasi ka laia tundmuste skaalat. Me tajume rõõmu, aga võib-olla ka millegi helge eelaimdust, vaadeldes lumehangede erksat helendust. /…/ Jegorovi lõuendeil on tundlik ja hingestatud koloriit, seal ei näe ühtki juhuslikku ega ülearust pintslilööki, kõik on siin sügavalt ja peenelt läbi tunnetatud, andes tunnistust meisterlikkusest ja ülitundlikust loomingutemperamendist” (“Andrei Jegorov”, 1987, lk 31).

Käesolev vaade läbi tiheda metsa kulgevast teerajast on eristuv tema maastikuvaadete seas kahel põhjusel. Esiteks pühendab kunstnik suure osa kompositsioonist majesteetlikke kulisse meenutavatele puudele (tavapäraselt on selleks laiuvad väljad). Teiseks astub Jegorov välja oma mugavustsoonist ning toob vaataja ette teda tuntuks teinud elemendid, ent uudses värvigammas, tihkemalt ja sügavamalt. Ka pintslitöö on tunduvalt vabam ja impressionistlikum kui oleme seda harjunud nägema. Loomulikult ei saa aga mainimata jätta imetlusväärset oskust maalida lund nii, et tunneme seda vaadates külmavärinaid! Kuid just nii jõuab kunsti emotsionaalne mõjukus vaatajani kõige otsesemalt.

Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand