Anatoli-Kaigorodov-Kadriorg-Allee-galerii-kevadoksjon
Anatoli-Kaigorodov-Kadrioru-vaade-Allee
Anatoli-Kaigorodov-Kadriorg-Allee-galerii-kevadoksjon
Anatoli-Kaigorodov-Kadriorg-Allee-galerii-kevadoksjon

Anatoli Kaigorodov “Kadrioru lossi tiibhoone sügisel”

Tempera, paber, kleebitud papile. 1920ndad.
All paremal: A. Kaigorodoff Reval
Mõõdud 41,5 x 57,5 cm
Alghind  9600 EUR

Anatoli Kaigorodov (Kaigorodoff, 1878-1945)  on pärit tuntud Peterburi loodusteadlase Dmitri Kaigorodovi perest. Lõpetas 1903 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna ja edasi õppis A. Stieglitzi Kunstikoolis ja Peterburi Kunstiakadeemias maali. Peale seda täiendas end Münchenis ja Pariisis. 1918 põgenes kunstnik revolutsiooni eest Eestisse pakku ja jäigi siia elama.

Selleks ajaks oli ta juba tuntud kunstnik, kes oli esinenud paljudel rahvusvahelistel näitustel. 1920. aastal avas ta Tallinnas Mere puiesteel omanimelise maalistuudio, kus õpetas paljusid tulevasi tuntud eesti kunstnikke ja korraldas näituseid. Kahe maailmasõja vahelisel ajal esines Kaigorodov paljudel näitustel Eestis ja välismaal (Helsingis, Lübeckis, Kielis, Kölnis, Riias, Roomas, Budapestis, Kopenhagenis jm.) Kunstnik töötas pikalt ka Prantsuse Lütseumi joonistusõpetajana. 1939 lahkus Kaigorodov Saksa riigi kutsel Eestist, sest ta abikaasa oli sakslanna. Sõja lõpus asus ta elama Austriasse, kus suri Salzburgi lähistel Mondsees.

Kaigorodovi põhižanr oli maastik või linnavaade. Stiililt esindab ta vene 20. sajandi alguse valguse- ja värviküllast vabaõhumaali, mille vormikäsitluses ja rütmitundes on juugendstiili elemente. Selle stiili ere näide on käesolev maal, mis kujutab Kadrioru lossi Weizenbergi tänava poolset tiibhoonet ülemise aia poolt sügisel, mil lilled klumpidel veel õitsevad ja vahtrate kollane särab päikeses. Valgus langeb maalile ülalt ja kunstnik on meisterlikult tabanud veel küllaltki kõrgelt käiva päikese varasügisese erksuse.

Kadrioru lossis oli 1921-1929 kunstimuuseum ning pargis armastati jalutada, nagu nüüdki, ja maalijad kujutasid seda meelsasti. Pildil olev haljastus on tundmatuseni muutunud peale sõda, mistõttu pakub teos ka kultuuriajaloolist väärtust.

Anatoli Kaigorodov armastas sageli kasutada temperat, mis võimaldab värvi dekoratiivsust rõhutada.

Seotud