Kunstioksjonid

Aino Bach (1901-1980) asus Pallasesse Nikolai Triigi maaliateljeesse õppima 1923. aastal. Õpingud vahepeal küll katkesid, kuid 1935. aastaks väljus Bach Pallasest juba graafikuna. Koos abikaasa Kaarel Liimandiga käidi end täiendamas Pariisis ning juba varem Pallasest saadud prantsuspärane suunitlus kinnistas selle reisiga tugevalt Bachi tulevase käekirja.

Koos Karin Lutsu ja Agaate Veeberiga tõusis Bach enne sõda kolme tugevaima omaaegse naiskunstniku sekka. Monotüüpiat viljeles ta juba 1930. aastatel ning nagu sügavtrükilehtedes nii ka monotüüpiates on tema tegelasteks ja helge inimesekontseptsiooni kandjateks peamiselt noored naised ja tüdrukud.

Kolm aastakümmet hiljem valmib teos “Naine sinises”, mis kujutab meeleolukat portreed 1960. aastate moodsast naisest. Just sel kümnendil hakkasid naised teispool ookeani üha rohkem enda õiguste eest seisma nii kodus kui tööl ning hoolimata raudsest eesriidest immitses see vaikselt ka Eestisse. Ilmselgelt on ka teose peategelane teadlik omaenese võimekusest, mida hoolimata mahapööratud pilgust kinnitab tugev poos ja teadlikult sätitud moodne riietus.