Aarne Miikmaa “Võrumaa motiiv”
SÜGISOKSJON 2024
Õli lõuendil. 1941.
All paremal: A. MIIKMAA Pöördel: A. MIIKMAA "Võrumaa motiiv"
| Mõõdud | 61 x 70,5 cm |
|---|---|
| Alghind | 25 000 EUR |
| Pakkumisi | |
|---|---|
| Haamrihind |
Üliandeka, kuid noorelt lahkunud Aarne Miikmaa (kuni 1939 Harald Oskar Miikman, 1908-1942) teoseid on lühikeseks jäänud loometee tõttu säilinud vähe ning neidki peamiselt portreemaali vallas. Kärdlast pärit poiss asus juba 14-aastasena õppima Ants Laikmaa ateljeekoolis, kus meister Laikmaa isiklikult ta enda tiiva alla võttis, pidas teda ülal ja võimaldas lõpetada Tallinna poeglaste gümnaasiumi. Aastail 1931-34 õppis Miikmaa Tartu Ülikoolis filosoofiat ja kunstiajalugu ning veel õpingute ajal asus tudeerima maali ka Pallases, mille lõpetas Ado Vabbe õpilasena 1938. aastal. Miikmaa armastas pehmeid ja sumedaid valgusvarju üleminekuid, pigem õrnalt summutatud värvitoone, mis annavad töödele romantilise varjundi ning just seetõttu on lisaks Hoffmannile ka teda nimetatud Eestimaa Rembrandtiks.
Olulise avastusena on välja ilmunud ja säilinud tema 1941. aasta Tallinna Kunstihoone kevadnäitusel esinenud võimsat looduselamust kujutav “Võrumaa motiiv”, mis osteti kohe näituselt erakogusse ning asus seal siiani. Väga suure tõenäosusega on käesolev teos identne Tartu Kunstimuuseumis 1969. aastal korraldatud Aarne Miikmaa näituse kataloogis fikseeritud maaliga “Võrumaa maastik mäeveeruga” (1941, õli, lõuend, 58,5 X 70,5; kataloogi nimestik nr. 85).
Miikmaa on siin virtuooslikult õlimaali üle kandnud pastelli hämuse olemuse – laad, mis võimaldas kunstnikul Võrumaa maastiku kumerusi ja voolavust nii sulnilt edasi anda. Nõlval asuvad majadki moodustavad harmoonilise osa ümbritsevaga, sulades peaaegu üheks taamal laiuva metsaga. Paremalt läheneva vihmapilvega rõhutab ta looduse ülemvõimu ning annab edasi eheda looduskogemuse, kus märkame valguse muutumist – maali vasakul küljel kümbleb maastik veel heledas kumas, paremalt aga langeb maale ähvardav vari. Kuna 1941. aasta suvel haigestus kunstnik tuberkuloosi, millesse suri 1942. aasta esimestel päevadel, jäid sellele eelnenud kevadsuvel valminud pehmete vormidega Lõuna-Eesti maastikud, sh käeosolev teos andeka kunstniku viimasteks töödeks.
Tekst: Mai Levin, Katre Palm
