Kunstnik Elmar Kell (1925-2006) oli lisaks oma fantaasiaküllastele maalidele tuntud ka telekunstnikuga, kelle kujundada ja luua olid arvukad Eesti Televisiooni saated. Nappides tingimustes saateid dekoreerides tuli olla loov ning nii teadis kogu telemaja Kella kui meest, kelle poole lahendusteks pöörduda. Nii kasutas ta vahel ka oma maalidel alusmaterjalina lavastusest üle jäänud riidetükke ning vineeri.
Kella figuraalkompositsioonidest leiame sürrealistlike sugemetega teoseid, õrnu naisolevusi, keda ümbritseb maskuliinne element ning kes on paigutatud ootamatusse keskkonda. Käesoleval, laevaehitust kirjeldaval teosel, on aga põhirõhk laevadel endil. Täidlast roostepunast metsarohelisega segades loob Kell jõulise teose, mis kannab hästi edasi laevaehituse arhailist ja väega olemust. Tavakülastajale piiratud tsoonis asunud Hiiumaale sattus Kell hiljemgi, mil ta kujundas rinnamärgi Emmastes asunud tootmisele.
Uncategorized
Showing all 5 results
Valdur Ohakas “Akt rohelisel vaibal”, 1960ndad
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 71,6 x 52,5 cm
Valdur Ohaka (1925-1998) loominguline käekiri kujunes Eerik Haameri, Johannes Greenbergi, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Kunstnik mängis olulist rolli sõjajärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis ja just 1960ndad ja 1970ndad olid tema loomingu kõrgperioodiks.
„Akt rohelisel vaibal“ kuulubki tema kunstiuuenduslikku tipp-perioodi, mil Ohakas tegeles aktiivselt vormi- ja värvikatsetustega. Tema äratuntava trepiastmestikuga Merivälja majas valminud aktis näeme korraga nii tugevaid kontuurjooni kui plastilist vormikäsitlust – kontrast, mis muutis Ohaka jaoks maalimise põnevaks mänguks. Looduslikke ookertoone on kunstnik täiendanud punakate ja rohekate värvilaikudega, lisades sellega teosele dünaamilisust ja sügavust.
Ohaka toonaseid uuenduslikke sürrealistlikus, ekspressiivses laadis loomingut ilmestab hästi ka käesoleva teose tagaküljele maalitud kaks pead.
Alo Hoidre “Pidu”, 1980. aastad
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 57 x 76 cm.
Alo Hoidre (1916-1993) armus maali just elu hilisperioodil, mil ta justkui taasavastas materjalide ja tehnikate põneva maailma ning avanes äkitsi tema temperament. Ilmse lõbuga hakkas ta 1980. aastail kujutama lõppematut elumöllu, peo- ja karnevalistseene, pildipinda täitvaid rõõmsaid naisi, vahel meeste, vahel koerte-kasside seltsis. Lustakuse ja elurõõmu kõrval paelub sedalaadi töödes endastmõistetavalt meistri võrratu joonistus, mis mõnevõrra meenutab Eerik Haamerit.
Erich Pehap “Tantsijannad”, 1949
Mõõdud: 27,7 x 35,6 cm. Koos raamiga 39,1 x 46,8 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Eduard Wiiralt “Näkk”, 1926
MÜÜDUD
Puulõige. Raamitud.
Mõõdud: 21,5 x 16,6 cm
Odessast pärit ukrainlanna Halina Izdebska ning tema poolakast abikaasa Vladimir Izdebsky aitasid Wiiraltil Pariisis end sisse seada. Nii pakkusid nad talle 1925. aasta lõpus ulualust kuniks kunstnik leidis endale korteri Montparnasse’il, Impasse du Rouet 7. Samasugust lahkust eestlaste vastu on pere pakkunud ka teistele eestlastele, muuhulgas peatusid seal Kuno Veeber ja Adamson-Eric.
Tänutäheks abi eest valmis Wiiraltil teos „Näkk“, mis sai illustreerima Halina Izdebska luulekogu „La naiade ivre“ (eesti k. „Joobunud najaad“; kirjastus Ceux qui viennent, Pariis 1926), täpsemini selle luuletust „L’arc en ciel“, 1927 (eesti k. „Vikerkaar“). Najaadid, kreeka mütoloogiast tuntud imekaunid nümfid valvasid allikaid ja järvi. Wiiralti õrn ja malbe olekuga najaad on asetatud kuupaistel järvestseeni, millel laines lokkidega kaunitar graatsiliselt öist suplust naudib.