Skulptuur
Showing all 6 results
Tõnis Mäerand “Üksildus”, 2025
Õunapuupuit (malus domestica) ja puhas hõbe Ag 925.
Mõõdud: 25 x 16,5 cm, raamiga 36 x 27 cm. Pöördel: Tõnis Mäerand "Üksildus" september 2025.a.Selle kunsitoote valmimise idee on inspireeritud mõttest jäljendada looduse ilu, mis peitub tema loomingu täiuslikes vormides. Tootes väljendub viide rohelisele mõtteviisile - green touch ja vajadusele liikuda tehno- ja digimaailmast tagasi lähemale ürgsele loodusele - one step closer to Nature.
Tõnis Mäerand “Perfectus”, 2025
Õunapuupuit (malus domestica) ja puhas hõbe Ag 925.
Mõõdud: 25 cm x 16,5 cm, raamiga 36 x 27 cm. Pöördel: Tõnis Mäerand "Perfectus" 2025.a.Selle kunsitoote valmimise idee on inspireeritud mõttest jäljendada looduse ilu, mis peitub tema loomingu täiuslikes vormides. Tootes väljendub viide rohelisele mõtteviisile - green touch ja vajadusele liikuda tehno- ja digimaailmast tagasi lähemale ürgsele loodusele - one step closer to Nature.
Endel Taniloo “Viljakuse jumalanna”
Kips, 1980
Mõõdud: 200 x 50 x 50 cm
Noore mehena Siberisse saadetud Endel Taniloo (1923-2019) pääses üle noatera seal nälga suremisest. Ehk on just seetõttu hilisema Tartu skulptuuriklassiku isiklikust kogemusest tulenev otsing rahu ja harmoonia järele märgatav ka tema loomingus.
Aktifiguuri täismõõdus formaat on tema loomingus võrdlemisi haruldane ning seda hinnatavam. Art decolikult stiliseeritud vormitunnetusega ja kipsi kui materjali plastilisi omadusi hästi välja toov naisekuju lähtub esmapilgul justkui antiiksest Aphrodite kujutamisest. Ent samas peab ta töös dialoogi ka 1930ndate esteetikaga, kus abistavaks kehamodelliks oli toonane tuntud leedulannast kunstnik. Samast teosest valmis Tanilool ka pronksskulptuur.
Teose autorlust kinnitab kunstniku tütar Airike Taniloo-Bogatkin.
Amandus Adamson “Damon”, 1905
Biskviit. Signeering alusel.
Meremehe pojana sündinud Amandus Adamson (1855-1929) sündis Paldiskis, kõrge paekalda peal. Mere ääres üles kasvamine oli ideaalseks loominguliseks tõukejõuks poisi kunstilembusele. Just seal, sadamakail istudes, nikerdas ta oma esimesed puidust laevakesed. Kirg kunstiõpingute järgi oli nii tugev, et vaid 14-aastasena põgenes ta Tallinna Toomkoolist, et asuda teele Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Liigse nooruse ja vähese kogemuse tõttu ta sinna sisse ei saanud. Ent Adamson ei jätnud jonni ning olles vahepeal tisleriametis kätt harjutanud, alustaski 1873. aastal seal õpinguid.
Peale lõpetamist oli uudis andekast skulptorist juba liikvele läinud ning Adamsonil tekkinud oma prestiižne tellijaskond. Ajavahemikus 1899-1905 lõi Adamson Peterburis Keiserliku Portselanivabriku tellimusel seitse erinevat skulptuuri biskviidis teostamiseks, milledest üks oli Damon, kaks on meile tundmatud. Keisri perekond kavatses vähemalt osadest lasta teha suuremad tiraažid impeeriumi muuseumidele kinkimiseks. Tellimuse taga seisis aga suure tõenäosusega portselanivabriku skulptuuriosakonna tolleaegne juhataja, Peterburi Kunstide Akadeemia kasvandik August Timus.
Adamsonil oli oskus oma skulptuurid elama panna, neis on pehmust, soojust ja elastsust. Siinjuures mõjub “Damon” unistuslikult mõtlikuna, sarnanedes motiivilt ja psühholoogiliselt lähenemiselt Adamsoni biskviitskulptuurile „Merehelinate kuulaja“ (1904, EKM). Mõlemad neist kannavad endas erilist rahu, vaikset kuulamise hetke. Arvestades, et Damon oli olnud 5. sajandil e.Kr. Ateena riigimehe Periklese nõunik ja muusikateoreetik, kelle arvates oli muusikal oluline mõju inimeste moraalile, lisab see tööle sügava filosoofilis-psühholoogilise nüansi.
Teose teised kolm teadaolevat eksemplari asuvad Eesti Kunstimuuseumis (saadud 1952 Läti Riiklikult Kunstimuuseumilt), Tuva oblasti koduloomuuseumis Kõzõlis ning Aleksandr Polovtsovi (1832 – 1909) villa talveaias Kamennõi Ostrovil Peterburis. Viimane muideks oli lisaks töösturi ja riigitegelasena tegutsemisele ka Vene Ajalooseltsi asutaja ja esimees.
Käesolev skulptuur kannab endal Peterburi Keiserliku Portselanivabriku templit, millega märgistati vaid kõige õnnestunumaid eksemplare. Samuti on “Damon” reprodutseeritud Tiina Nurga monograafias Amandus Adamsonist (1959, lk. 41; kataloogis nr. 137) ning Heini Paasi albumis Eesti Kunstimuuseumis asuvatest Adamsoni töödest (2006, lk. 45, kataloogi nr. 23).
Edgar Viies “Dodekafooniline”, 1990ndad
Pronks.
Mõõdud: 22.5 x 18 cm.
Nii nagu Ülo Sooster on Eesti modernistliku maalikunsti ja graafika suurnimi, on Edgar Viies (1931-2006) modernistliku skulptuuri suurnimi. Nad on oma erialadel võrdse suurusega loojad.
1960. aastatel lõi Viies oma kõige vormiuuenduslikumad ja radikaalsemad abstraktsed skulptuurid, andes eesti raidkunstile koos Olav Männiga rahvusvahelise modernistliku vormikeele. Viiest huvitas väga erinevate materjalidega eksperimenteerimine ja kooskasutus.
1990. aastate algusest alates lõi Viies ka pronksis väiksemahulisi objekte. Tema metallobjekt “Dodekafooniline” koosneb nii valmisesemeist ehk ready made´ist kui pronksivalust. Interpreteerides lääne klassikalise muusika omaaegset radikaalset suunda, mis oli abstraktse kunsti omamoodi muusikaline ekvivalent, annab ta noori muusikuid ja progressiivset publikut erutanud dodekafoonilisele muusikale kongeniaalse skulptuurilise vaste.
Ivo Lill “Põhjamaa”, 2007
Klaas.
Mõõdud: 50 x 10 x 8 cm.
Skulptuuril: I. Lill 07.
Eesti klaasikunsti suurimaid nimesid, paeluvate optiliste struktuuridega klaasvormide looja Ivo Lill (1953-2019) võlub erinevate tehnikate virtuoosse valdamisega esile selle hapra materjali imelisi omadusi, mis ärgitavad meie fantaasiat ja tugevdavad ilumeelt. See on ka abstraktne ilu, esteetiline nauding, mida Lille klaasobjekte vaadeldes võib kogeda.
Poolemeetrine klaasist skulptuur “Põhjamaa” võlub talvisest jäämängust inspireeritud kontuuriga, mis tekib mahedalt mattide klaasilaamade ja lihvitud puhta klaasi koosluses. See karge ja pühalik jäädvustus on austusavaldus põhjamaise looduse karmide tuulte käes kristalliseerunud ilule – puhas iluelamuse pakkumise meistriklass.