Õli lõuendil. 1973.
All paremal: Saarts – 73.
Pöördel alusraamil: “Lumised katused” LSaarts, 1973. 65×81
| Measurements | 65 x 81 cm |
|---|
“Lumi on puhas leht.
Selle all hõõguvad salakirjad –
kevade trompetisoolo ja suve safranivärv.”
Katkend Doris Karerva luuletusest “Septakord”
Tartumaalt pärit maalikunstnik Lembit Saarts (1924-2016) oli erakordse värvitunnetusega looja, kelle loomingus kohtusid poeetiline üldistus ja sisemine, õrnalt pulseeriv emotsioon.
Teos „Lumised katused“ toob vaataja ette nostalgiliselt romantilise talvise maastiku, kus Lõuna-Eesti voolujoonelisse maastikku sulandunud madalad hooned on vajunud pehme lumekorra alla. Esiplaanil laotub lai, heledate pintslitõmmetega kujutatud lumeväli, millel aimub liikumise jälgi – justkui tuule või sammude õrn puudutus.
Saartsi tugevus peitub pehmes tasakaalustatud koloriidis, kus soe kuldkollane taevas kontrasteerub võimsate jahedate pilvedega. Ning kas märkasite, et ka lumevaip pole pelgalt valge, vaid koosneb roosakatest, hallikatest ja sinakatest varjunditest, mis annavad stseenile sügavuse ja hapra valgusefekti? See on hetk enne hämarust või kohe pärast loojangut – aeg, mil maastik näib peatunud hingetõmbes, iseenda valguse lummuses.
Tekst: Katre Palm
