202. Priidu Aavik “Fishermen”
Õli kartongil. 1963.
All vasakul: P. A. 63
| Measurements | 49 x 68 cm |
|---|
“Siin ja praegu
kutsun ma vee algelementi,
lõpmatute kujude ja vormide voogu,
kohanemise, tunnete, elu virdavat allikat.
Otsin puhast sisemist lätet,
kust võiksin süvitsi juua
muutusi, suhteid, kosutust, armu.”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Vesi I”
Priidu Aavik (1905-1991), kes oli ka ise kirglik meremees, tundis hästi nii merd ennast kui selle ääres elava rannarahva igapäevaelu. Töötades 1960ndatel nii maailmameredel seilanud kalalaeval kui kodusel Läänemerel, kujutas ta kalurite töö telgitagust elu otse ja varjamata, samas jättes sellesse mereeluga kokkukäivat poeesiat.
Sarnaselt Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluva “Traaliga” (1967-1968), näeme ka “Kalurites” Aaviku oivalist figuurikäsitlust, oskust tabada sünergiat inimese ja mere rütmides – loodus ja mees käsikäes. Möllavatest lainetest võrku välja tirivates kalurites on eepilist jõudu ja vankumatut energiat – nende kummardunud figuurid annavad edasi meeste vilumust ja keskendumist käes olevale ülesandele.
Selle vahetu ja karge stseeni mõju võimendavad sinakas-hallide meretoonide taustal esile tõusev paat ning laineharjade valgelt möllav vaht. Aavik on suutnud vältida liigset sentimentaalsust, eelistades ausat ja maaliliselt jõulist käsitlust, mis tõstab igapäevase kalapüügi väge täis kunstiliseks kujundiks.
Tekst: Katre Palm