Akvarell paberil. 1972.
All paremal: R. Uutmaa 1972.a.
| Measurements | Km 41 x 61 cm |
|---|
“Maja mere ääres
tunneb alati, et ta on laev,
vaevu randunud.
Igal ööl ta rändama läheb
mööda otsatuid ookeane,
aegu ja avarusi.”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Maja mere ääres”
Richard Uutmaa (1905-1977) on enim maalinud Altja (kus ta sündis) ja Eisma (seal oli ta suvekodu) mereäärseid maastikke – kas tuuliseid, valgeharjaliste lainetega; isegi päris tormiseid sünkmusta taeva all; või rahulike suve- ja sügispäevade vaateid. Kargetel kompositsioonidel on rannarahvale tuttavad jändrikud, tuulest kujundatud männid, suured ja väikesed kivid, liivaluited, paadid ja purjekad, kalamehed, võrguparandajad, mereäärsed kuurid ja elumajad. Kõiki neid seob alati kohalolev ning oma meeleoludega mõjutav meri.
Uutmaa akvarellides annab kunstniku kerge, lennukas pintslilöök õhulisuse ja läbipaistvuse nii veele kui taevale. Viimasele jätab autor enamasti vähemalt poole pildipinnast, mis annab kompositsioonile suure avarusetunde. Käesolev teos tõuseb esile oma vaatenurga poolest. Eelkõige annab Uutmaa siin edasi rannaäärse elu ilu, jutustab vaatest, mis äratab selle elanikke igal hommikul taas uutes värvitoonides, liivasest rannikust, millele kannab vesi igaks õhtuks uued sõnumid ning sõnulseletamatust rahust, mille mere lõputu kaja endaga kaasa toob.
Vappu Thurlow, Katre Palm