Õli lõuendil. 1967.
I
Pöördel: L. MIKKO
Pöördel alusraamil: L. MIKKO “INIMESED JA MAA” 1967 I KOLMIKMAAL
II
All paremal: LMikko 67.
Pöördel: L. MIKKO
Pöördel alusraamil: II L. MIKKO “INIMESED JA MAA” 1967 KOLMIKMAAL KESKOSA
III
All paremal: MIKK-MIKKO 67.
Pöördel alusraamil: MIKK MIKKO “INIMESED JA MAA” 1967 KOLMIKMAAL III
| Measurements | 90 x 225 cm (3 maali kokku) |
|---|
“Ikka veel tunnen isa karedaid kämblaid,
konksus sõrmi oma nõrkades pihkudes.
Kui kotte täis rukkist või nisu
vankrisse laadisime või salve.”
Katkend Lepo Mikko luuletusest
Lepo Mikko (1911-1978) 1960ndate teosed liikusid aina suurema formaadi, figuurirohkuse ja ideelise üldistuse poole, püüdes leida visuaalseid vasteid tema jaoks aktuaalsetele filosoofilistele teemadele, on kirjutanud kunstiteadlane Anu Liivak. Juba tema tahvelmaalides võis märgata pürgimust monumentaalsuse poole, aina enam meenutasid need oma olemuselt võimsaid pannoosid. Taoliste maalide üheks esimeseks näiteks tema loomingus on kolmeosaline “Inimesed ja maa”. (“Lepo Mikko”, EKM, 2013, lk 37-38).
Meie ees olev triptühhon kujutab poeetiliselt aastaaegade ja maatööde vaheldumist: kevadist külviaega, suvist heinategu ja lõikuskuud. Sel lahendusel ei puudu paatos, aga see on läbitunnetatud ja emotsionaalselt veenev. On selgelt näha, et Mikko räägib siin sellest, mida ise teab ja on kogenud – nõnda loomulikult ja terviklikult lahendab ta kodumaise maaelu teemasid.
Kuigi kokkupuude talutöödega algas lapsepõlvest Viljandimaalt (samas sai alguse ka kunstihuvi), jäi Mikko maalähedaseks kogu elu. 1960ndate keskel asus ta Pirita-Kosele maja ehitama ning poja sõnul pidas väga lugu juurtest, “oli seotud looduskaitsega ja tegeles aktiivselt aiandusega (pookis õunapuid, tegeles koduaia viie mesipuuga). Samal ajal ostis Mikko endise kodutalu lähedale Loodile talukoha, kus veetis enamiku suvedest” (samas, lk 279). Seega on käesolev kolmikmaal omamoodi visuaalne koondpilt kunstniku enda mälestustest, mõtetest ja eluteest.
Teos on reprodutseeritud Anu Liivaku koostatud mahukas raamatus-näitusekataloogis „Lepo Mikko“ (Kumu 2013, lk. 198-199).
Tekst: Mai Levin, Katre Palm
