Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuend. 1964.
Ülal vasakul: Haamer

“Sa tuled mu südamesse 
valgete kingadega ja suvekleidis
uksi avamata luba küsimata
taevasinine mõõgatera
sillerdav vesi üle värviliste kivide ja merikarpide”

Katkend Indrek Hirve luuletusest

Eerik Haameri (1908-1994) 1960. aastate alguses sissejuhatuse saanud merepõhjade sari kandis endas muljeid mere mitmekesisest floorast ja faunast ning just sellest sai alguse poolabstraktne kujutlusviis, mille kunstnik kandis hiljem edasi ka teistele loodusmotiividele –  lilled, sammal, mererand, õunapuud. 

Hüpnotiseerivalt sügavad toonid, mis tõid vaatajani põhjamaiselt karge looduselamuse, sobitus oivaliselt ka  2014. aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud näitusele “Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades”, kus üht antud sarja teost esitleti. Ometigi kujunes iga teos eraldiseisvaks elamuseks, sest Haamer varieeris igal tööl nii meretaimi, kive kui valitsevat valgust. 

Käesoleval teosel üllatab Haamer meid värske rohekas-sinise ning lillakas-roosaga, mis tonaalsuselt ja vormidelt annab vihjeid tema tulevastele lilleväljadele. Kuigi kunstnik jõuab siin peaaegu abstraktse tinglikkuseni, võime vaikselt juba ette kujutada merevees sündivaid võõrasemade õisi. Läbi heletumeduse ning üksteisesse sulavate toonide tajume ka vaikselt hõljuvaid vetikaid, mis paitavad siledaks lihvitud kive ning liivast pehmet pinnast. 

Kunstnik Mall Nukke lisab: “See maal on kuidagi väga “saaremaalik”. See läbipaistev vesi, pikitud kirkalt rohelise ja pruunika vetikaga. Vahele purpurpunast. Maali vaadates ununeb argipäev, jääb rõõm hetkest. Samas võib “Merepõhja” samuti vaadelda teistmoodi, kui abstraktset kaasaegset teost, mis on täis värvirõõmsat voogamist ja sillerdamist lõuendil”.

Tekst: Katre Palm, Mall Nukke