Eesti kunsti oksjonid

Guašš paberil. 1979-80.
All paremal: KÕKS 79/80

1944. aastal, mõned aastad peale Pallase lõpetamist, viis saatus Endel Kõksi (1912-1983) võõrsile. Ärksa ja sotsiaalselt aktiivse inimesena leidis ta võimaluse ka seal oma loometeed jätkata ning tänaseks tunneme teda ühe juhtiva väliseesti kunstnikuna. Erinevalt Eestisse jäänud õpingukaaslastest, oli maailm Kõksi jaoks avatud ning rohked välisreisid kujunesid kunstniku inspiratsiooniallikaks. Ka selle teose loomise aastal jõudis Kõks külastada mitmeid riike, sealhulgas USAd, Kanadat, Inglismaad, Iirimaad, Šotimaad ning tema erilist tähelepanu püüdsid sel perioodil just hobused. Nii korraldas ta 1981. aasta sügisel Stockholmis eraldi selleteemalise näitusegi, kus oli väljas 32 maali, graafilist lehte ja joonistust, sealhulgas käesolev teos “Võitja(d)”.

Teos on inspireeritud ajaloolisest hetkest 1979. aastal Dublinis toimunud ratsaspordivõistlusest, kus legendaarne Con Powell, Iirimaa kuulsamaid džokisid (rohelises) on parasjagu koos oma võitjameeskonnaga autasustamisele minemas. Meeskond võitis prestiižse Aga-Khan trofee kolmel järjestikusel aastal ning seejuures läks Powell ajalukku ainsa sportlasena, kes võitis võistluse kolmel eri hobusel ratsutades. 

Endel Kõks, kes ratsaspordifanaatikuna võistlusel kohal käis, tabab siin skitseerivate, meeleolu püüdvate vahenditega erilise hetke – elegantsed ja väärika hoiakuga ratsanikud tähistamas oma kolmandat suurvõitu. Figuuridest aimdub vaoshoitud pinget ning uhkust saavutatud tulemusest. Ent kas märkate, kuidas Kõks annab edasi ka iga hobuse ainulaadset karakterit ning loomulikult võitjahobuse uhkust ja bravuuri – nii tabavalt valitsevalt pinget visuaalsesse vormi kanda oskab vaid tõeliselt vilunud meister. Värve armastav Kõks seob selle stseeni hoolikalt valitud koloriidiga nii visuaalselt kui emotsionaalselt nauditavaks tervikuks.

Teos pärineb Endel Kõksi pärandkogust ning oli eksponeeritud Stockholmis Välis-Eesti galeriis toimunud kunstniku isikunäitusel “Hobused” 17. oktoobrist 10. novembrini 1981 (fikseeritud Tiiu Talvistu monograafias “Endel Kõks “Vapruse, vabaduse ja rõõmuga”, lk 264).

Tekst: Regina Mets, Katre Palm