Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuend. 1989.
All vasakul: TV89
Pöördel: “KEVADINE MAASTIK” õli 45×60 TOOMAS VINT

Eelmisel aastal oma 80. juubelit tähistanud Toomas Vint (s 1944) kujunes maalijaks ANK’64 mõjuväljas, milles peamiseks suunajaks oli popkunst. Kui teda aga teinekord René Magritte´iga seostatakse, tuleb esmajoones meelde viimase võte maalida mustade puude ja laternavalgusega ööpildi kohale helesinine, valgete pilvetupsudega päevane taevas. Selles peituvat vastuolu on  tuntud sürrealist põhjendanud järgmiselt: päev ja öö eksisteerivad maailmas üheaegselt, nii nagu erinevate inimeste kurbus ja rõõmgi on olemas päris ühel ja samal ajal.

Vindi raagus lehtpuudega kevadmaastikul on tema märgiline paks, pehme muruvaip, mida looduses ühel ajal lehtedeta puuvõradega ei leia, nagu pole  võimalikud ka erksinine aprillitaevas koos kadakaokste kümnesentimeetriste kasvudega — viimased ilmuvad siis, kui muru juba niitmist ootab ja taevas on suviselt kahvatusinine. Samas on Vint mõnikord looduse valgust ja varjude nihkumist ka väga tundlikult maalinud. Enamasti on tal valgus siiski sürrealismile omaselt külm. Kas tahab temagi koos Magritte’iga öelda, et kevad, suvi, sügis ja talv on kõik ühe terviku osad? Või on see rohkem popkunstniku irooniavarjundiga hoiak, milles kõik need justkui kokkusobimatud asjad üheskoos väljendavad linnakodaniku romantilist loodusnägemust?

Tekst: Vappu Thurlow