Pehmelakk, kuivnõel paberil. 1942.
All vasakul: Vernis-mou 1942
All paremal: Eduard Wiiralt
| Mõõdud | Plm 32 x 24 cm |
|---|
Teise maailmasõja eel Pariisist Eestisse naasnud Eduard Wiiralt (1892-1954) jõudis siia poliitiliselt äreval ajal ning tõmmati kohe kaasa kohaliku kunstielu administratiivküsimustesse. Keerulisest õhkkonnast hoolimata jätkas Wiiralt aktiivselt loominguga tegelemist ning ei lasknud end sellest häirida. Nii haaras teda 1942. aasta kevadel kohatud modell Ada Sulling, kelle näojoontes kulmineerusid Wiiralti eestlase tüübi otsingud.
Ada asine olek ning enesekindlus inspireerisid kunstnikku teda erinevates poosides kujutama. See näiliselt tagasihoidlik, kuid samas vankumatu jõud, millega naised põhjamaa tuulte- ja sõjakeerises ellu jäid ja seda edasi kandsid, muutus Wiiraltile sümboliks ajatust elutahtest ning tugevusest.
Teos on reprodutseeritud Mai Levini monograafias “Eduard Wiiralt 1898-1954“, lk 257.
Tekst: Katre Palm