Kuivnõel. 1934
All vasakul: 10/10 Kuivnõel
All paremal: Eduard Wiiralt
| Mõõdud | plm 34,8 x 33,2 cm |
|---|
Esmakordselt Eesti oksjoniajaloos on rõõm esitleda Eduard Wiiralti (1898-1954) haruldast “Kaardimängijate” teost, mille viimane, kümnes tõmmis jõuab kunstisõpradeni graafik Richard Kaljo pärandkogust, kellele Wiiralt töö suure tõenäosusega kunagi ise kinkis.
Kaardimängijate stseen on kunstiajaloos armastatud teema eriti alates renessansist, võimaldades edasi anda mängijate erinevaid psühholoogilisi situatsioone, miimikat ja kehakeelt. Ka Wiiralt, kes on selleks hetkeks oma “tormi ja tungi ajastu” seljataha jätnud, tõuseb esile uue, realistlikule kunstile ja argimotiividele pühenduvate teostega, mille üks väljendusvahendeid on toona pea igapäevaelu juurde kuuluv kaardimäng.
1934. aastal valmis Wiiraltil kaks versiooni peenes kuivnõelatehnikas graafilisest lehest, millest mõlemad kuuluvad ka Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni. Esimesel neist on näha kolme elegantselt riietatud meest, teisel kahte, sest legendi kohaselt olevat tegu olnud diplomaatiliste töötajatega, kellest vasakpoolne ei tahtnud end meelelahutuslikus stseenis näidata ja nii kraapis Wiiralt ta oma teoselt välja. Siiski otsustas kunstnik ka teise versiooni lõplikuks teoseks vormida, sest just nii, pooljuhuslikult oli tekkinud uus ja põnev kompositsioon, millel oma lugu jutustada.
Teosel on esiplaanil keskse ülikonnas mehe keskendunud mõttetöö kujutamine, vasakul olev figuur on aga pööranud pilgu kompositsioonist väljapoole jäävale mõttelisele, justkui vaimu kujutavale tegelasele, tähistades kaardimängus nii harilikku uudishimu näitamist kaasmängija kaartide vastu. Nagu ikka, on Wiiralt tabanud teosega taas midagi väga inimlikku.
Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm