Eesti kunsti oksjonid

Segatehnika paberil. 1993.
All paremal: EÕ 93

Eesti 1980. aastate ja 1990. aastate I poole omapärasemaid sürrealiste on Ervin Õunapuu (s 1956), kelle sarnases formaadis akvarell  “Tardunud tugevamaks” (1981, Tartu Kunstimuuseum) oli eksponeeritud ka 2024. aasta kevadel ERMis avatud näitusel “Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood”. 

Õunapuu loomingut läbib peamise kujundina paradoksaalsetesse olukordadesse asetatud ovaalne kujund, mis teistegi sürrealistide loomingus populaarse muna kujundi edasiarenduses võtab tumeda oliivi vormi. Kujundiloomes ja tegelaste karakteristikas hoomab Õunapuu vaimusugulust Boschi ja Brueghel-vanemaga, kuid Õunapuu moraal on hoopis midagi muud – antiklerikaalne. 

Ka “Oliivi langemises” näeme hirmunud ilmega naist jälgimas uskumatut lugu ehk imet: kuskilt kõrgelt, ilmselt taevast langenud hiiglaslik oliiv murrab vastu puud kukkudes selle tüve. Stseeni asetab Õunapuu metafüüsilise õhustikuga kõrbemaastikku, mis on tema filosoofilis-sürreaalse loomingu peamisi keskkondi. Ime sündimise õhustikku võimendab tormine ilm kui kompositsiooni keskne meeleolu looja.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm