Põltsamaalt pärit Peeter Allik (1966-2019) läheb tõenäoliselt kunstiajalukku kui väljapaistvaim ajastu kroonik, kelle terav pilk näeb Eestist kaugemale ja kelle maalide ning graafika tähendus ei kaota niipea oma aktuaalsust. Samal aastal Tartu Kunstikooli lõpetanuna tuli Allik 1988. aastal kunstiavalikkuse ette kui Kursi koolkonna üks asutajaist ja eestvedajaist. Nende eesmärk ei olnud luua konkreetset stiili, vaid selgelt eristuda Tallinna ning Tartu klassikalisest kunstist. Allik jätkas näitusetegevust ka Eesti Kunstiakadeemia Tartu osakonnas edasi õppimise ajal ning lõpetas kooli 1993. aastal.
Linoollõige oli aastaid Alliku lemmiktehnikaks ning kunstniku linoollõikemaneer moodustab tema ideedega lahutamatu terviku. Tugeva sotsiaalse närviga Allik kajastab oma isikupärase musta joonega mängides julgelt ja otse ühiskonna ning poliitika kitsaskohti. Kord intensiivsemalt, kord õrnemalt jooni paberile kandes loob ta oma rägastikus valguse ja varjude süsteemi, mis eemalt vaadates hakkab kõnelema suuremat lugu ning kus jooned ise kaotavad tähtsuse.
Graafilise lehe «Jõhvikate erastamine» loomisel olid Allikule inspiratsiooniks tema mälestused lapsepõlvest, kus tal õnnestus 1970ndatel kaasas käia ühistel marjakorjamistel Eestimaa soodes. Oma teoses on Allik talle nii omaselt lisanud siia uue, ühiskonda, asjatut materiaalsuse tagaajamist sümboliseeriva tähenduse.
Teos on reprodutseeritud Tartu Kunstimuuseumi 2017. aastal toimunud näituse “Peeter Allik. Kultiveeritud skisofreenia” raamatus lk 264.