Eesti kunsti oksjonid

Õli vineeril. 1930ndate lõpp
All paremal: E. LEPS

1931. aastal Nikolai Triigi õpilasena Pallase lõpetanud Erich Lepsi (1901-1965) jaoks tähendas kool midagi märksa enamat kui kunsti ammutamise paik – just seal kohtus ta oma tulevase abikaasa Pauline Leps-Estamiga, kellega 1930. aastate teisel poolel asuti elama naise sünnilinna Pärnusse. Kunstnikuna oli Leps 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul levinud,  uusasjalikkusele järgnenud realismi esindaja, kes paistis eeskätt silma oma kompositsioonidega. Hiljem välismaal elades maalis ta põhiliselt maastikke ja portreesid. 

Käesolev vaade Rüütli tänavale on haruldane lisand Lepsi eestiaegsesse loomingupagasisse, kuna Pärnu vaateid on tal säilinud väga vähe – osa tema varasemast loomingust hävis Pärnu muuseumi 1944. aasta põlengus. Maali  pastelsed toonid annavad edasi tema toonase kodulinna hedonistlikke väärtusi ja väljendavad armastust linna mitmekülgse arhitektuuri vastu. Meisterlikult annab Leps edasi maheda valguse, mis pargi võimsate puude varjus kannab tumedamaid ning maja fassaadidel heledamaid varjundeid. 

Vasakul asuv uusrenessanslik maja aadressil Rüütli 19 kannab sarnast, valgete detailidega elavdatud vesihalli tooni tänase päevani ning kuulub muinsuskaitse alla. 19. sajandi algul postiülema Otto von Weissmani poolt Vee ja Rüütli tänava nurgale ehitatud maja oli originaalis ühekordne. Hiljem lisati hoonele teine korrus, millele toonane linnaarhitekt lisas keskrisaliidi lodža ja sellest eenduva rõdu. Nii kujunes majast üks Pärnu esindushooneid, kus 20. sajandi algul avati pank. Vabariigi ajal sai sellest aga kohtumaja ning sama funktsiooni kannab see praeguseni.

Tekst: Mai Levin, Katre Palm