Eesti kunsti oksjonid

Õli papil. 1950.
Pöördel: Lepo Mikko 1911 g. Tallinn Sügis 1950

“Kaselehed, kulda-karda kaselehed,
tuul viib ära männikusse, raja taha mätastikku.
Mere müha, metsa koha, heinakõrte kooldumine,
värisedes maani maha.” 

Katkend Lepo Mikko luuletusest

1950ndate algus on kõige puhtakujulisem impressionistlik episood Lepo Mikko (1911-1978) loomingus, sest tema varasamate tööde taustaks oli pigem impressionismijärgsete voolude individualistlik sünteesimine. 

Kuigi impressionistlikke loodusvaateid võib leida ka Mikko Moskva-perioodi teostest, kus ta käis maalimas 1950. aastal maalilise Seneži järve äärel, on “Sügis” valminud Eestis ning kohalikel ainetel, millele viitab ka teose taha märgitud info. Küll aga jõudis ka see töö Moskvasse 1951. aastal, kus teda presenteeriti ühena kolmest Lepo Mikko teosest üleliidulisel näitusel Maneežis.

Kuldset sügist kujutav maastikumaal toob vaatajani nostalgilise vaate Eestimaast. Ühendades kompositsiooni mahedalt kuldpruunid puud esiplaanil ning taamal paistva avara panoraami, väljendab ta nii iga taime individuaalset ilu kui lainjalt kulgeva maastiku monumentaalsust. Korraga ärkavad ellu kunstniku enda kirjutatud luuletuse sõnad, mis väljendavad sügavalt isiklikku suhet loodusega. 

“Otsin loodusest püsivat, ürgset ja kestvat”, kirjutab Mikko oma märkmetes. “Olen maalinud palju maastiku vaateid, olen pidanud jahti Lõuna-Eesti küngastele ja järvedele mitte ilusatele valmis piltidele, motiividele, vaid millelegi (materjalile), mida looduse jõud on kunagi loonud ja millest on võimalik midagi luua.” (“Lepo Mikko 1911-1978)”, EKM, 2013. Lk 30-31). 

Tekst: Mai Levin, Katre Palm