Eesti kunsti oksjonid

Segatehnika paberil. 1913.
Üleval vasakul: P. AREN. 1913.

Viljandimaal sündinud Peet Areni (1889-1970) kunstialast võimekust ja organisatoorset teotahet kinnitab fakt, et kuigi arhiiviallikates näidatakse tema õpinguaastateks Peterburi Kunstide Edendamise Seltsis 1908-13, siis samaaegselt töötas ta juba 1910. aastal ka Tallinnas, Karl Burman vanema arhitektuuribüroos. Tema toonased figuurijoonistused paistavad silma julge üldistuse ja huviga ekspressiivsete rakursside vastu.

Koos August Janseni, Karl Burman vanema ja ta venna Pauliga korraldati ka mitmeid näitusi: 1912. aastal Narvas ja 1913. aastal Tallinna Börsihallis (Suurgildi majas Pikal tänaval). On väga suur tõenäosus, et käesolev teos oli 1913. aasta näitusel eksponeeritud tema juugendlike portreede kõrval emast ja õest (1912, mõlemad Tartu Kunstimuuseumis). Nimelt oli sel näitusel väljas ka hulgaliselt teisi töid, mida kahjuks kataloogis täpsemalt ei dokumenteeritud – vanadele kataloogidele iseloomulik tunnus. 

Arhitektuuribüroos töötades tutvus Aren tunnustatud ehitusinseneri ja riigitegelase Karl Jürgensoniga, kellega neid lisaks tööalastele huvidele ühendas ka ühine sünnilinn. Hiljem teedeministri abina töötanud Jürgenson vastutas pikki aastaid Eesti arhitektuuri ja ehituse käekäigu eest ning on muuhulgas projekteerinud Jakob Westholmi Gümnaasiumi hoone (praegune Tallinna Kunstikool Kevade tänaval). Leinas Jürgenson, kes oli sünnitusel tekkinud komplikatsioonide tõttu just kaotanud oma esimese abikaasa, tellis 1913. aastal värskelt kunstiõpingud lõpetanud Arenilt teose noore naise mälestuseks.

Nii sündis “Hüvastijätt”, eesti juugendliku sümbolismi üks kaunemaid ja samas vähetuntumaid töid, mis oleks hästi sobinud ka 2018. aastal Kumus korraldatud näituse “Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst”, kollektsiooni – just seal olid väljas armastuse ja surma teemasid käsitlevad tööd 20. sajandi algkümnenditest.

20. sajandi alguse põhjamaade sümbolism armastas surma ja lahkumise teemasid nii kirjanduses, kunstis kui muusikas, kuid eesti kunstis näeb niivõrd originaalset teemalahendust väga harva. Areni maalis on nagu ornamendiribale kokku põimunud valu, teater ja elutraagika: mehe ülakeha ja sokujalgadega saatürid kannavad lahkunud kaunist naist, kelle jalgade juurde kummardub lohutamatu Pierrot, lehvik-kraega mees, kes oli 19.-20. sajandi vahetuse kunstis sagedane tegelane. Rongkäigu ees astub surma personifikatsioon pealuuna ning selle lõpetab tantsijatar tamburiiniga – tähistamaks elu ilusaid hetki ja mälestusi, mille naine siia ilma jättis. Nii põimub teoses antiikmütoloogia Areni kaasaja elutunnetusega, kunstilises kvaliteedis domineerib võrdselt dekoratiivne laad stilisatsiooniga.

Teose tellija Karl Jürgenson arreteeriti Teise maailmasõja ajal ning tapeti 1941. aastal Solikamski vanglas. Nii jõuab teos oksjonile tema teise abikaasa, sopran Paula (Pauline) Brehmi pärandkogust, kelle järeltulijad on hoolitsenud “Hüvastijätu” säilimise eest tänaseni.

Tekst: Mai Levin, Harry Liivrand, Katre Palm