Eesti kunsti oksjonid

“Soe saun ja lõhn nii armas. – 

Tühi kõht – “Kas soovite,

külamees, vast sooja leiba?”

Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!

Oh küll maitses magus see!

Soe leib ja soe süda, 

perenaine tasane.”

Katkend Juhan Liivi luuletusest “Rändaja”

Nikolai Kummitsa (1897-1944) keskset kohta Eesti agulikultuuri ning sealsete südamega inimeste kajastamisel tõestas hästi 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumis (toona Rüütelkonna hoones) toimunud kunstniku 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus „Nikolai Kummits ja agulimotiiv eesti kunstis“, mis selle haruldaselt empaatilise loojanatuuri selgelt esile tõi. 

Kummitsa mahedatoonilised, hingestatud teosed moodustavad olulise peatüki 1930. aastate elu dokumenteerimisel, seda enam, et kunstniku aktiivne loomeperiood jäi vaid 10 aasta piiresse. Ometigi suutis ta selle lühikese ajaga välja kujundada talle ainuomase stiili – ta ei otsinud eeskujusid Pariisist või teistelt kolleegidelt, vaid jäi kindlaks enda sumedale käekirjale ning südamelähedastele motiividele. Kunstniku loomingu keskmes olid kodulinna Tartu inimesed, veelgi enam, väga sageli pärinesid tema modellid lähedasest pereringist.

1955.  aastal Kummitsa isikunäitusel Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritud teos “Eit ahju ees” võlub harmoonilise ja sooja atmosfääriga. Arvestades, et kunstnik kaotas isa juba 6-aastase poisina, mängis ema tema elus seda olulisemat rolli ja võimalik, et ka käesoleval teosel näeme ahju ees toimetamas just emafiguuri. Kunstiajaloolane Linda Õlekõrs kirjutab: “Kunstniku ema, see lesestunud, nelja väikese lapsega kangelaslik naine, kes ei ütelnud ära ühestki tööst, isegi kingsepatööst mitte, kui see andis vaid võimaluse leiva teenimiseks, on olnud tema naiskangelaste prototüübiks. Kiindumus emasse, mälestused lapsepõlves osaks saanud õrnusest ja emaarmastuse soojusest elustusid kunstniku maalidel ka siis, kui ema enam ei elanud. Autobiograafiline moment N. Kummitsa loomingus annab sellele omalaadse sugestiivsuse ja vahetu intiimsuse võlu.” (lk 21, „Nikolai Kummits 1897 – 1944“, Tallinn. 1966).

Mahedatooniline teos on pehmele koloriidile vaatamata täis eluenergiat – küdev ahi ning igapäevased tarbeesemed nagu pudrupöör või voodiots sellele asetatud rätikuga, mis annavad märku sealsetest elanikest, nende igapäevaelust, muredest ja rõõmudest. Kummits ei ilusta ega varja – ta portreteerib inimesi ja elu just sellisena nagu need olid, vahetud, ausad ja omad.

Teos on reprodutseeritud Linda Alekõrre monograafias „Nikolai Kummits 1897 – 1944“ (Tln. 1966, repr. 5) ja korduvalt mainitud tekstis. 

Tekst: Katre Palm, Mai Levin