119. Richard Uutmaa “Meri”, 1976

Õli papil. 50,5 x 70 cm.

Kuigi Richard Uutmaa (1905-1977) sünnitalu asus Altja rannakülas, ei avanenud tema akendest vahetut merevaadet, mis juba väikse poisina teda ometi nii väga tõmbas. 1950. aastate lõpus enda perele põhjarannikule Eismale suvekodu soetades ehitas ta teadlikult nii ateljee kui köögiakna just vaatega mere suunas. Sõltuvalt aastaajast ja ilmast mere vahelduvaid sinise, rohelise ja halli lõpmatuid eri toone jälginud Uutmaa jaoks ei muutunud vaade kunagi üksluiseks ning tormine meri tekitas temas erilist elevust.

Tütar Tiina mälestuste järgi jooksid nad sageli tuulise ilmaga mere äärde, olgugi, et nõukogude perioodil eraldas vabast vaatest neid okastraatide rida. Sellest hoolimata jäädvustasid hetkeemotsiooni igaveseks ajalukku tormiga lõuendile kandunud ja hiljem pastoosse värvikihi vahele kivistunud liivaterad. Käesoleval, Uutmaa viimastel eluaastatel sündinud teosesse on ta talletanud oma igavese kire mere vastu, tormituule mässava hinge ja helid – kas kuulete kisendavate kajakate laulu ulguva tuule taustal?

Kunstniku enda mässavat hinge väljendavad merevahtu peidetud ootamatult põnevad värvikombinatsioonid: taevasinine, roostepruun, samblaroheline, mis koos vahutavvalgete laineharjadega moodustavad koloristliku maiuspala.