104. Johannes Võerahansu “Tormavad hobused”, 1957

Õli vineeril. 52.2 x 92 cm.

Kui Gregor von Bochmann ja Paul Burman kõrvale jätta, on hobuste kujutamine eesti maalikunstis suhteliselt väheesinev, eriti haruldane on see Johannes Võerahansu (1900-1980) loomingus. Leiame küll künnipõllul tööd tegeva hobuse tema “Läänemaa motiivil” (Enn Kunila kunstikollektsioon), kuid vabalt traalivad metsikud hobused on uudne ja põnev leid tema loomingu austajaile.

Võerahansu armastas keskenduda korraga ühele asjale – olgu selleks muusika, maalimine või loodusevaatlus. Tema abikaasa Erna Saare mälestuste kohaselt võis mees pikalt jälgida tuule liikumist põllul või mere loksumist rannal, see oli omaette loominguline vabadus – võtta tõeliselt aega. 1956. aasta Saaremaa loomeretkelt tõi Võerahansu kaasa arvukalt joonistusi, sh Karalas valminud, käesolevale maalile aluseks olnud söejoonistuse “Tormavad hobused” (28 x 62,2 cm), milledest mitmed hakkasid järgneva paari aasta jooksul õlimaalideks vormuma.

Kunstiteadlane Vaike Tiik kirjutab: “Neisse on Võerahansu kätkenud palju õhku, valgust ja avarust, neis on kunstnikule südame külge kasvanud Saaremaa oma tuuliste randade ja maaliliste merekäärudega leidnud äärmiselt tundliku tõlgenduse” (lk 12-13, näitusekataloog “Johannes Võerahansu”, Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1958). 1958. aastal Tartus toimunud isikunäitusel võeti kokku kogu Võerahansu senine looming ning näitusele valiti välja üle 200 teda kõige paremini iseloomustava teose, sh maalid ja joonistused.

Kuigi tegu oli ülevaatenäitusega, valis kujundaja Ants Viidalepp näitusekataloogi kaanele midagi hoopis haruldasemat – stiliseeritud fragmendi õlimaalist “Tormavad hobused”, omamoodi sümbolina Võerahansu loomingulisele vabadusele ja jõule ning Eestimaa looduse ülistamisele, laiemalt võttes ka lõpuks tasapisi vabanema hakkavale kunstikaanonile. Seeläbi omandavad tuules piirideta kappavad võimsad loomad käesolevas teoses hoopis sügavama ning laiema tähenduse toonase kunsti- ja kultuuripoliitika muutuste mõttes.

Võerahansu demonstreerib oma töös peent impressionistlikku maalikooli, muljelisust ja koloristlikku meisterlikkust, kus pruunid ja rohelised toonid määravad pildi igatsusliku üldmulje. Teos pärineb Võerahansu esimese abikaasa, Elsa Kaupingu kogust. Maal on ära märgitud Johannes Võerahansu 1958. aastal toimunud isikunäituse kataloogis teosena nr 401 (lk 62, koostaja V. Tiik, Tartu Riiklik Kunstimuuseum) ja mainitud tekstisosas lk 12.