93. Vladimir Taiger “Figuuriga tuba II”, 1988

Akvatinta, pehmelakk paberil. Plm 48,5 x 46 cm.

“Öö oli pime ja suur oli maja.
Tulime, naersime põlvini merd.
Grammofon nurgas. Mis veel oli vaja?
Jääkülma šampust ja samaväärt verd.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Isadora”

Vladimir Taiger (s 1950) päris oma fenomenaalse joonistamisande isalt ning lihvis seda enne ERKIsse astumist Pärnus kunstiõpetajana töötanud Meeta Viksi juures, kes andekat õpilast kättpidi kunstitundidesse vedas. Kui Vladimir Taiger asus taasiseseisvunud Eesti Vabariigile rahatähti kujundama, ei alustanud ta nende kujundamist pelgalt portreede joonistamisest, vaid sügavuti kujutatava mõtestamisest.

Nii ei sattunud 100-kroonist kaunistanud Lydia Koidula kõrvale ööbik juhuslikult, vaid läbimõeldud süžee tulemusena. Iga väiksemgi nüanss mängib oma kindlat rolli ka tema graafilistes lehtedes. „Figuuriga toa II“ voodist, riidekapist, lainjate juustega kaunitarist ning öövalgusest koosnev kompositsioon viib meid Taigerile nii omase fantaasiamaailma rüppe.

Need on salajased fantaasiad, mis kerkivad üles meie alateadvuses, unenäolised valgustushetked, mis räägivad meie tegelikust minast. Sellest, kes oleme siis, kui keegi ei vaata, kui pole ees uksi, aknaid ega seinu, siis kui oleme tõeliselt vabad.