Eesti kunsti oksjonid

Natalie Mei (1900-1975) lõpetas ainsa naisena 1924. aastal Pallase koos Eduard Wiiralti, Kuno Veeberi ja Ferdi Sannamehega. Peale seda end Euroopas täiendanud naise akvarellide omapärasest stiilist vaimustus Ants Lauter, kes kutsus ta Estoniasse tööle. Meist sai esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik, kes teadlikult rõhutas kostüümi olulisust sisu edasiandmisel. Tugeva akvarellisti ja joonistajana on tema kostüümikavandeil iseseisev kunstiväärtus.

1920.-1930. aastail üheks juhtivaks akvarellistiks kujunenud Mei lemmikmotiivid kujutasid moodsas rõivas inimesi linnalises keskkonnas. Kuna tema teoseid on säilinud vähe, siis on iga Mei teos seda suurema väärtusega, eriti kuna naise kunstnikukäekiri ja -pilk on meie kunstis ainulaadne, kuidagi suurlinlik. 

Toona armastati kunstis sageli kujutada agulimotiive, mis mõjusid romantilise ja koduse keskkonnana. Nii näiteks on seda motiivi kasutanud Natalie vanem õde Lydia Mei (“Agulivaade”, 1935, EKM). Ometi ei tekita käesoleval teosel rõdule istuma paigutatud tütarlapse taustaks olevad hooned seda tunnet, pigem on tegu vaatega korralike majadega linnaosale.

Sireli- ja lavendlililla õrnu toone kombineeriv kleit tüdruku seljas, vapustavaisse värvikooslustesse sulanduvad toonid majakatustel on heaks näiteks Mei käekirjast. Lisaks esindavad teose mahedad värvid, tütarlapse riietus ning olek suurepäraselt 20. sajandi alguse moodsat inimest ja linnakeskkonda tema ümber.