1933. aastal naasis Eduard Wiiralt (1898-1954) taas puugravüüri juurde, mille viljelemisel oli ta loomingus olnud kuus aastat pausi. See oli ka aasta, mil selleks hetkeks nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud kunstnik leidis endale sihikindla toetaja kunstikoguja Alfred Rõude (tollal Veitman) näol, kes Wiiralti teoseid Eestis tutvustama ja müüma asus. Taoline tugi kodumaalt andis kunstnikule vajaliku stabiilse sissetuleku, suurema loomingulise vabaduse ning innustas teda aktiivselt edasi töötama.
Pariisi tänavail kohatud põhjamaalase jaoks põnevust pakkuvad tumedanahalised karakterid inspireerisid kunstnikku neid kujutama. Suure tõenäosusega leidis ta käesolevaks teoseks modelli enda ühest lemmikbaaridest. Wiiraltit kõnetasid portreteeritava ekspressiivsed näojooned ning nii valmis kaunite vormidega portree, mis tänapäevalgi värskena mõjub.